Hakkasin mõtlema ohu märkide peale (st et asi pole õige) suhtlemise alguses selle teema http://www.bdsm-est.net/foorum/viewtopic.php?f=23&t=244 põhjal.
Ette rutates veel, et kõik need märgid on vaid isiklikul kogemusel rajanevad ja pole absoluutsed, ükski neist pole ka kaitstud hävitava kriitika eest. Aga siiski... oleme ju kogenud suhtlemiskatseid, kus tagantjärele on tahtmine vastu laupa laksata ja öelda, et kuidas ma siis ei taibanud.

Liigne paranoia (kohe ennetan kriitikat, et eranditeks on avaliku elu tegelased ja uurivas ajakirjanduses kaua sees olnud). Kui ettevaatusabinõud ületavad mõistlikkuse piiri: kohtumist lepitakse 10x kokku, iga kord aega ja kohta muutes; kardetakse jälgimisseadmeid; kogu suhtlemine meenutab CIA salaoperatsiooni (parim näide on http://www.maaja.ee/foorum/read.php?1,119527 , keri lehe keskele, alates 14. märts 2006, kl 17.07 postitusest). Kui proovitakse vältida eelnevat silmast-silma kohtumist avalikus kohas, kui kohtumisel pargitakse auto väljaspoole nägemisulatust, kui kohvitades vaadatakse häirivalt tihti selja taha jne. Kõik need märgid üksikult ei pruugi muud tähendada kui mõistlikku ettevaatlikkust, aga kuhjudes tekitavad tunde, et kartjal on endal midagi rohkemat hingel kui oma ID kaitsmine.

Fiksatsioon suurele hulgale detailidele või väga konkreetse nõudmistekomplekti esitamine, ilma milleta „mäng“ ei toimu (eranditeks konkreetse objekti – kehaosa, materjal, riideese – fetišistid, kelle puhul see kohe ilmsiks tuleb). Kui nõudmisi on liiga palju: konkreetne soeng, kehakuju, riided, kontsa kõrgus, küünte värv, poosid ja asendid, joogieelistus, teemade ring jne. Ja seda kohe, esimesel kohtumisel, mitte pikema D/s võimusuhte käigus. Siia alla käib ka detailideni ettekirjutatud stsenaarium (koos liikumise ja dialoogidega), kuidas mäng toimuma peaks. Kõik see on õigustatud tasulise teenuse ostmise korral, aga mitte kahe võrdselt huvitatu mängulisel kohtumisel. Bdsm suhe on kahepoolne nagu iga teine suhe ja mõlemal poolel on õigus olla loominguline, vaba ja oma soove täita. Kui siia lisandub teise poole pettumus ja närvilisus, kui mõni detail realiseeritavaks ei osutu, on minu jaoks punane lipp üleval.

Katse partneri orientatsiooni (hetero, bi, homo) või sättumust (Dom/sub) muuta. Kui jaburalt see ka ei kõlaks, aga nurumist „proovi ainult korra, võib-olla hakkab meeldima“ on meist päris paljud kuulnud. Peab väga ignorant olema, et selle ürituse õnnestumisse uskuda.

Ma aiman, et kõnnin selle teemaga õhukesel jääl, aga samas tulevad need märgid isiklikust kogemusest ja tean, et kui need taas ilmneksid, oleks asi minu jaoks kalalõhnaline.

see ei ole "õhukese jää" teema. paraku tean omast käest, kuidas igati normaalse ja adekvaatsena tundunud inimene tegelikult vaid lolli mängis..... alt võid lennata ka siis, kui ohumärke tegelikult pole.....

Mina lisaksin siia nimekirja veel paar asja.

Kärsitus - kui ikka tundub, et inimene kohe üldse ei suuda oodata, siis ei ole ma sugugi kindel, et ta ka mängus stabiilne oleks. Kui ma pole paari tunni jooksul kirjale vastanud, siis reeglina tähendab see, et mul on muud tegemised ja korduskirjade saatmine ja kiirustamine suhtlust edasi ei aita. Ma ei suuda selliseid kiirustajaid väga tõsiselt võtta - kas neil mängu ajal ikka on kannatust ja suudavad partneriga arvestada?

Väga laialivalguvad arutlused ja maailmavalu - on täiesti loomulik, et me kõik aegajalt arutleme, kuidas ja miks see toimib, miks oleme sellised jne. Eriti loomulik on see ennast alles BDSM maailmas leidnute hulgas. Aga kui seda arutlust, muretsemist, kõhklemist on väga palju, siis hakkab minul ohutuluke põlema, see viitab minu jaoks juba päris ebastabiilsusele.


Samas on alati oht, et sellise ohumärkide järgi inimese hindamisega teeme neile liiga. Nii mõnigi ohumärk on normaalses koguses täiesti normaalne ja tervislik käitumine. Ja on iga hindaja sisetunde küsimus, kas tema arvates on see konkreetne käitumine juba liiga paranoiline, kärsitu või laialivalguv.

Krissy kirjutas:... oleme ju kogenud suhtlemiskatseid, kus tagantjärele on tahtmine vastu laupa laksata ja öelda, et kuidas ma siis ei taibanud.
Ma aiman, et kõnnin selle teemaga õhukesel jääl, aga samas tulevad need märgid isiklikust kogemusest ja tean, et kui need taas ilmneksid, oleks asi minu jaoks kalalõhnaline.

Mu juhtumist on möödas x - aeg, kuid ikkagi mõtlen sellele. Kus olid need ohumärgid ja miks ma neid ei näinud? Võib öelda, et ebastabiilsus oli üks nendest. Mitte selline, mida kohtame algajate puhul, vaid väga vähene. Selline mille mu janu naudingu järgi suutis varjata.
Kõnnid õhukesel jääl? Sa pole ainuke, kuna me kõik kõnnime ...

mortonX kirjutas:Võib öelda, et ebastabiilsus oli üks nendest. Mitte selline, mida kohtame algajate puhul, vaid väga vähene. Selline mille mu janu naudingu järgi suutis varjata.

Minugi jaoks on ebastabiilsus oht, mis võib ilmneda ka hoolikalt kaalutud ja kogu eluks valitud paarisuhte korral, mingit imerohtu ma selle vastu ei tea. Sõltub muidugi, mida keegi ebastabiilsuseks peab. Tüdinevad ju mõnedki oma turvaliselt rutiinsest, alati etteaimatavast ja stabiilsest partnerist ja otsivad kõrvalsuhtest põnevust – võib-olla siis ka stabiilsuse puudumist?

Küll aga meenutasid sellega ühte märki, mis on nii ilmselge, et sellepärast vist mainimata jäigi.

Meie vaist (või intuitsioon või sisetunne või tervemõistus või kuidas iganes keegi seda kutsub). Lähtun põhimõttest, et mis ikka tundub vale, see tavaliselt seda ka on. Kui puhastada värske suhe ära kõigest bdsm’isest ja muust erilisest (nt „janust naudingu järele“ ) ja vaadata seda hetkeks kõrvalt kui tavalist suhte algust kellegagi, keda tunda tahaks, siis tavaliselt sisetunne ei eksi. Naised on väidetavalt intuitsiooniga rohkem õnnistatud, aga ma parem ei spekuleeriks siin sellega.

Keerulisem on siis, kui asi ei tundu vale ja meie vaist meile midagi ei ütle. Partner aga kannab endaga Pandora laegast, millest kõige pahaaimamatumal hetkel hakkab jamasid välja imbuma. Ega ma isegi sellest patust oma pika elu jooksul päris puhas pole olnud. Enamasti on see küll õnnestunud sujuvalt PMSi süüks veeretada . Aga jah, mingit asjalikku nõu mul siin küll selle vastu varuks pole.

Ma lisax yhe ohumärgi: ettevaatamatus, hooletus, hulljulgus.

Oli yx inimene, kelle eest ma võixin siin hoiatada, kui ta elus olex. Paraku võttis ta viimasel korral purjuspäi relva, mis osutus olevat laetud. Tyypidest, kelle meelest vene rulett või 200 km/h Piibe maanteel on lahe idee, vaja proovida, ei saa enamasti tervemõistuslikke & turvalisi kaaslasi.

Krissy kirjutas:Meie vaist (või intuitsioon või sisetunne või tervemõistus või kuidas iganes keegi seda kutsub). Lähtun põhimõttest, et mis ikka tundub vale, see tavaliselt seda ka on. Kui puhastada värske suhe ära kõigest bdsm’isest ja muust erilisest (nt „janust naudingu järele“ ) ja vaadata seda hetkeks kõrvalt kui tavalist suhte algust kellegagi, keda tunda tahaks, siis tavaliselt sisetunne ei eksi. Naised on väidetavalt intuitsiooniga rohkem õnnistatud, aga ma parem ei spekuleeriks siin sellega.

Vaist peab tõesti olema.
Ma ütleks veel, et kui tunned vaniljelõhna, siis tasub hoiduda

Veel üks ohu märk, mis küll teise teema all juba läbi käinud, aga toon selle veel eraldi siia ka välja.

Esimesese kirjas-suhtluses kohe domineerimine. Võimalik, et osadele meeldibki selline asi, kui Dom kohe esimeses kirjas piirid paika paneb ja käske jagama hakkab. Aga minu jaoks on see ohu märk. Dom, kes hakkab mind käskima ilma minu huvidest-soovidest midagi teadmata? Ilma teadamata, kas ma üldse just talle alluda tahan? Minu subiks olemine ei tähenda veel, et ma kõigile Domidele allun ja et ma absoluutselt kõigega nõus olen.

Mulle meeldib kui orjatar esimesekirjas pöördub nagu orjatarile kohane. Kõik muu aga hiljem ...
Näiteks nii:
Mu Isand, hoia mind mu teedel,
Sinu tões tahan kõikjal käia,
anna julgust üha edasi astuda,
kuni Su armu aujärje ette jõuan.

aave kirjutas:Samas on alati oht, et sellise ohumärkide järgi inimese hindamisega teeme neile liiga. Nii mõnigi ohumärk on normaalses koguses täiesti normaalne ja tervislik käitumine. Ja on iga hindaja sisetunde küsimus, kas tema arvates on see konkreetne käitumine juba liiga paranoiline, kärsitu või laialivalguv.

Täiesti nõus. Me võime väga tihti inimestes eksida ja teha pelga suhtlemise baasil inimesest valesi järeldusi. Samas, kui me eksime inimses juba alguses, ehk siis räägime üksteisest mööda ega taba ära inimese olemust, pole suurt lootust, et hiljem hakkame ühte keelt rääkima. Mis peaks tähendama seda, et kõik ei olegi mõeldud siin maailmas kõigiga sobima.

Kuna ma ise olen domineeriv pool, siis mul vist pole ka väga vaja karta, et kellega ma kokku saan. Kuigi, iial ei tea. Kõigele eelnevale lisaks aga oma elukogemuste põhjal juurde kaks olukorda, mille ilmnemisel ma suhtlemise lõpetan.

1. Iga hinna eest sobida soovimine. Kindlasti olete kõik kogenud tutvuste otsingutel inimesi, kes liigselt püüavad kohanduda ja sobituda teile. Näiteks sub poole lause, ma teen kõik mis kästakse. Tekib küsimus, kas ta ei tea üldse kui äärmusest äärmusesse BDSM teema võib kalduda, või siis on midagi muud mäda. Näiteid ma parem tooma ei hakka. Jätan inimestele pigem mõtlemiskoha ja mis järeldused neil endil on tekkinud.

2. Ülefantaseerimine. Siiani pole nendest tutvustest head nahka kunagi saanud. Kui selline inimene julgeb netimaailmast välja tulla, siis üldjuhul pole neil õrna aimu reaalsusest.